Meie lugu
2015. aasta suvel külastasime sõpradega kaht Tartu põgenemistuba. Emotsioon, mille põgenedes saime oli sedavõrd võimas, et otsustasime rajada enda põgenemistoa. Juba sama aasta oktoorbis avasimegi “Hullu keldri” nimelise põgenemistoa, mis tol hetkel oli Eesti kõige pikem (90 min) põgenemismäng. Pärast “Hullu keldrit” lisandusid meie põgenemistubade peresse 2016. aasta sügisel “Vova sünnipäev”, 2017. aasta kevadel “Peldik” ja 2018. aasta jaanuaris "Natside Salapunker".
Meie kajastused meedias/blogides
https://blogistaja.wordpress.com/2018/02/13/keldris-vangis/
https://blogistaja.wordpress.com/2018/02/13/peldik/
http://marcamaa.blogspot.com.ee/2018/01/kuidas-me-vova-sunnipaevale-tahtsime.html
http://eliise-s.blogspot.com.ee/2018/01/vova-sunnipaev.html
http://merje.ee/kaisin-vova-sunnipaeval
https://tartu.postimees.ee/4008179/pogenemistube-tuleb-kui-seeni-paerast-vihma
http://tartu.postimees.ee/3379779/tiigi-taenaval-avati-hullu-kelder
https://kaisapesa.wordpress.com/2015/11/13/escaper-big-ben-pubi/
http://helevalgus.com/2016/04/07/escaper-pogenemistoa-kogemus/
http://merje.ee/kuidas-ma-uhe-hullu-keldrist-ara-pogenesin/